nüüd see siis juhtus...

...
minu esimene unenägu seoses magistritööga. Ja selline mitte eriti tore oli. Ok, õudukas.

Lugu järgmine: olime Riga kaitsmisel ja kui ma ruumi jõudsin (miskipärast oli see jube suur ruum. nagu vanemuise audikas v midagi) oli seal palju rahvast. (see oleks pidanud olema esimene vihje, et tegu on täieliku jamaga, sest me oleme küütris ju omadega). Siis ma avastasin, et mul on ju oma ettekanne täiesti ette valmistamata (jee, nagu ma läheksin kuskile kunagi nii, et mul pole mingit aimu, mis ma ütlen). aga seal ei osanud ma kohe mitte midagi öelda. kust ma alustan, millest peaks täpsemalt rääkima?? ühesõnaga paanika. jep. nii oligi. ärkasin üles ja oli paanika. siis tuli meelde, et aega ju veel on.

õudne oli.

vb oli see alateadvus või südametunnistus, aga saatsin juhendajale materjali täna. ja leppisin järgmiseks nädalaks kohtumise kokku. ja kirjutasin kõik punktide kaupa üles, mis ma temalt küsida tahan või millest rääkida. tuli 3 lk. ma arvan, et veedan seal vähemalt tunni. ja siis otsisin igast artikleid ja leidsin 2 tk reduplikatsioonidest. nüüd loen neid.

hakkas kohe kergem .