lõpuagoonia

agoonia on lihtsalt nii õige sõna: ma vaevlen hetkel viimaste pingutuste agoonias.
võehh.. no lihtsalt ei taha enam kirjutada. silmad lähevad pahupidi kui peab arvutiekraani ja wordi faili vahtima hakkama.
psühholoogiline/emotsionaalne takistusrada on see magistritöö kirjutamine.
ma võiksin kirjutada lausa terve raamatu teemal: kuidas efektiivselt vältida magistritöö kirjutamist*
see näeks üldiselt ilmselt välja selline:

1. esiteks, ära isegi mitte mõtle magistrisse astumisest. kõige lihtsam väljapääs.
2. kui esimest punkti kohe mitte kuidagi ei õnnestu vältida, siis tuleks venitada teema valimisega. eelistatavalt suveni.
3. kui teema ja juhendaja on valitud, siis tuleb parajalt palju venitada ja kõikvõimalikke muid asju teha (nagu näiteks sarjade vaatamine või meelepäraste raamatute lugemine või šokolaadi söömine) ja siis viimasel hetkel hakata lugema mõnda asja oma teema kohta. see aitab tegelikult ka "oma teemast väsimise" sündroomi vastu. mida hiljem peale hakkad, seda väiksem on tõenäosus, et sul ei saa siiber.
4. aga ei. ärme ehita õhulosse. sul SAAB sellest teemast siiber isegi siis kui sa oled suutnud osavalt oma kirjutamise protsessi lükata edasi nii palju kui võimalik. st et esimeseks tähtajaks siiski oled suutnud midagi produtseerida.
5. ahjaa. enne kirjutamist loe kindlasti igasuguseid raamatuid ja esseesid ja asju mis sinu teema kohta võiks käia. no tõesti, igasuguseid. ja siis lae omale arvutisse mingi ports selliseid, mida sa arvad, et võiksid lugeda, aga tegelikult ära neid lugema hakka. 
6. siis leia omale sõbrad, kes sind igale poole mujale tahaksid kutsuda kui sa oled lõpuks otsustanud oma tööga tegeleda.. natuke. ja siis nõustu iga kord nende ettepanekuga (sest nemad ju ei tea, kuidas magistritöö tegelikult välja näeb).
7. nojah. ja siis joo palju kohvi kui on tarvis kirjutada järgmisel päeval, et õhtul uni ei tuleks ja siis ärka suhteliselt hilja järgmisel päeval ja veeda päev unesegaduses sealhulgas on sul ülihea vabandus mitte kirjutamiseks.

vot tak.